Häirib, et monoloogi sisu järgi on jutustajaks noor mees aga tema stiil on vanamehelik. Kõiketeadja. Elus kõike näinud ja kogenud.
Need vahepealsed põiked tänapäeva, teejoomise ja teemajas ning selle ümbruses toimuva juurde on häirivad. Eriti kuna vestluspartnerilt pole ühtegi repliiki. Et kaaslase vastused ning olek on toodud jutustaja teksti sees tundub kuidagi eriti pingutatuna :
lk.5 "You seem worried. Do not be; this burly fellow is merely our waiter, and there is no need to reach under your jacket..."
Ja lauseehitus. Kas keegi tõesti räägib nii, šeikspiirilikult?
lk.22 "But mu cultural reference has fallen on deaf ears!"
Ma loodan, et edaspidine selgitab7põhjendab seda stiili.